Hinnang: 5 / 5
1242. a on historiograafias olnud suhteliselt suure tähendusega. Miks ja kuidas kajastab härra Adamson suhteliselt põhjalikult oma eelmise kümnendi teises, uuendatud väljaandes. Lugesin varasemalt ka esimese raamatut ja nagu ka autor siin märgib, on siin tegu palju põhjalikuma ja läbimõelduma teosega, kui David Nicolle’i Osprey raamat, mis sama sündmust kajastab. Samas toob ka käesolev autor sisse mitmeid erinevaid teemasi, mis otseselt ei seondu Jäälahinguga, kuigi paljud neist kõrvalepõigetest on tõesti kasulikud, et kirjeldada lahinguni viinud sündmuste tausta.
Autori järeldused on küll kuskil kahe levinud teooria vahel: tegu ei olnud ei tähtsusetu piirikonfliktiga ega ka mitte ida ja lääne piiri kindlaks määranud lahinguga. Jäälahing oli novgorodlaste röövretke tulemus, mille kaotamine oli oluline Saksa ordu Liivimaa harule, kuid mis ei olnud otsustav katoliku usu laienemise osas. Saksa ordule olid olulised lahingus elu kaotanud 26 rüütlit, kuid pigem üleüldise väikese rüütlite koguarvu tõttu sel perioodil (oletatavasti 100 ja 200 vahel).
Kokkuvõtteks, argumendid on esitatud veenvalt ja hr Adamsoni tuginemine ainult sündmuseid originaalis kirjeldavatele allikatele lisab sellele tõsiseltvõetavuse, mis ainult 16. sajandi propagandatöödel põhinevatel käsitlustel puudub. Soovitan soojalt!
